Rehabiliteeritud käärsool: räpasest kanalisatsioonist elupäästjani.

Yves Delatte
Autoriõigused: Yves Delatte ja Biolatte OY

eesti keelde tõlkis: Merli Špitsmeister 
Biokeemia ja biotehnoloogia Msc

1:- Kui kõik on peapeale pööratud

Pasteur, Jenner´i tegi vea? klastrid, miljöö mõju, immuunsuse talitlushäire.

Igaüks, kes loeb ajalehti või vaatab televiisorit, võib märgata igapäevast ajupesu meditsiini pidevatest imedest. Üks ime päevas tähendab 365 imet aastat ja alates aastast 1950 on meil olnud 24.455 imet. Kahjuks ei ole midagi muutunud. Loomulikult on tehtud edusamme kirurgias, erinevate aparaatide väljatöötamisega, kuid see on mehaanika, elektrotehnika: kui vaadata haigustega toimetulekut, ei ole midagi muutunud, vastupidi, tundub, nagu liiguksime me tagasisuunas. Paljud ütlevad, et „meil pole kunagi varem nii palju inimesi 100 eluaastani jõudnud“, tõsi...kuid need inimesed sündisid 100 aastat tagasi, kui polnud üldse (või oli vähem) vaktsiine, polnud antibiootikume, pestitsiide, väetisi, ajal mil kõik oli BIO. Meil oli mõningane edu osades industrialiseeritud riikides, kuna hügieen (mitte meditsiiniline teadus) tegi tohutuid edusamme, aga vähe on muutunud Aasia ja Aafrika arengumaades.

Mis läks valesti? Me võime lihtsalt olla sõitnud valedel meditsiinilistel ja bioloogilistel teooriatel. Siiski, edu võib saavutada ka valele teooriale tuginedes: mehed on navigeerinud Vaikses ookeanis sajandeid uskudes, et maailm on lapik, ratas leiutati teadmiseta, et C=2ñR ja selliseid näiteid on tuhandeid. Ainult siis kui inimene on takerdunud mingi lahendamatu probleemi taha, on tarvis teooria ümber hinnata, kõrvale jätta ja vahetada uue vastu.

Meditsiin ei pääse sellest reeglist. Meditsiin ei ole teadus, vaid Kunst (ainult heas usus ja isetult praktiseerides).

1840 paiku märkas inglise bioloog JENNER, et lehma udar on põletikus, kuid lehma lüpsva naise käed mitte. Ta järeldas, et naine oli immuunne teatud pisikule (lehma-rõuged) ja sellest empiirilisest tähelepanekust leiutas esimese vaktsiini (vaktsiin ladinakeelest: vacca, lehm). Mis siis, kui tegelikult nakatas talunik lehma udarat? Seda pole kunagi uuritud. Süüfilis oli Euroopas 19. sajandil lajalt levinud. On väga võimalik, et Jenner võttis „rõugete“ vaktsiiniks süüfilise tüve ja nakatas sellega kogu inimkonda!

Pasteur (1850 paiku), kes oli prantsuse keemik, ja mitte bioloog, uskus, et pisik tekitab haiguse. Ta uskus, et kõigepealt tuleb pisik, ja siis, ainult siis, tuleb infektsioon. Kui see on, võib-olla, tõsi labori Petri tassil, ei vasta see tõele elusorganismis, „in-vivo“ olukorras. Kui su kodus on hallitus, ei väida keegi, et see hallitus tõi niiskuse majja. Kui mingid taimed aias ei kasva ja surevad mulla liigse happesuse tõttu, ei ole kindlasti need taimed seda happelisust põhjustanud! Pasteur ´i teooriad ei ole teooriad, vaid dogmad, ja neid aktsepteeriti teadusliku kogukonna poolt, kuna need toetasid ja õigustasid sunnitud meditsiini ja vaktsineerimise suurt äri. Kuna vale teooria vajab enda toetuseks teist valet teooriat, tekkis nakkuse ja epideemia dogma. Pasteur ei näinud erinevust epideemia (kui inimesed nakatavad üksteist peamiselt vedelike vahetamisega) ja haiguspuhangu vahel (kui grupp inimesi saab sama haiguse, kuna nad alluvad samadele tingimustele).

2:-Keha ja tema kaitsemehhanismid:

Nakatumise teed (sisenemiskoht), kuidas floora tekkis ja areneb, naturaalne immuunsus.

Peab märkima, et immuunsuse tõsised uuringud algasid alles peale AIDS-i teket (seega 150 aastat peale vaktsiinide kasutamisele võtmist) ja inimese floora uuringud algasid samuti umbes samal ajal (1980). See oli vajalik, kuna meditsiin oli surutud vastu seina ja oli selge, et Pasteur´i dogmad olid iganemas. Enamus haiguseid on seletatavad, kui me mõistame, et „miljöö“ loob õige tingimuse pisiku kasvuks. (Prantsuse bioloog Bechamp´i teooria, Pasteur´i dogma vastand). Enamikke neist haigustest saab ravida ainult aktsepteerimisega, et enne pisikuga tegelemist, tuleb kõigepealt hoolitseda „miljöö“ eest.

Näiteks, helikobakter ja maohaavandid on omavahel seotud. Kuid mis tuli enne? Traditsiooniline meditsiin ütleks, et enne tuli helikobakter, mis tekitas haavandid. On kõige tõenäolisem, et haavandid tulid enne, luues sobiva keskkonna helikobakteri olemasoleuks. Helikobakteri tapmine antibiootikumidega ei muuda pikas plaanis midagi, kui haavandid jäävad ikka alles. Uusim lähenemine oleks kõigepealt haavanditest lahti saada, et helikobakteril ei oleks pinnast kasvada ja areneda. Kuna haavandid on stressi tagajärg, on lahenduseks esmalt stressist saada lahti, et mõjutada miljööd, enne iga teist meditsiinilist toimingut.

Järgmine küsimus oleks: kust need pisikud (või toksilised ained) pärit on? Vastus sellele küsimusele peitub inimkonna (ja kõigi elusolendite) evolutsiooni ajaloos. Iga inimese (ja iga imetaja) keha on vastupidav konteiner: infektsioonidele on ainult üksikud „sisenemiskohad“ 1) naha kaudu, väga sügava haava korral 1%, 2) läbi kopsude ja hingamissüsteemi 5%, 3) seksuaalkontakti kaudu >10% ja 4) läbi suu, tarbides nakatunud toitu või jooki umbes 84%. Mis tähendab seda, et enamik infektsioone, millega inimkond (ja enamik imetajatest) silmitsi seisab, imenduvad läbi suu, mida Prof. J.Tissot (Pasteur´i instituudist) nimetas “toidu-viiruseks”.

Üks asi mõista: ei ole olemas halbu või häid baktereid. Pole olemas halbu ega häid viiruseid. On ainult bakterid vales kohas vales kontsentratsioonis, viirused vales kohas vales kontsentratsioonis. Kõigil neil organismidel on oma roll mängida immuunprotsessis. Tegelik meditsiiniline terminoloogia on väga „militaarne“ , väga agressiivne: hävitamine, likvideerimine, hukkamine. Tegelikkuses, Loodus ei ole vägivaldne, kõik need bakterid ja viirused lihtsalt töötavad koos, et hoida tasakaalu ja lasta kehal funktsioneerida. Hiljutised uuringud tunnistavad nüüd, et on mõningased erinevused autoimmuunhaiguse ja immuun-puuduliku haiguse vahel: kohanemine on võtmesõna.

Teine asi, mis võib tunduda võhikule imelik, on mõista, et bakteritel ja viirustel on oma immuunsüsteem: seega, peremehe (inimese) tapmine, keda nad „nakatavad“, oleks enesetapu sooritamine: nad lihtsalt kaoksid koos peremehega. Tegelikult juhtub nii, et uus patogeen võib tappa peremehe teatud aja jooksul, kui ta on uustulnuk, sissetungija uues keskkonnas. Peale seda on adaptsiooni aeg, „status quo“ aeg, mil patogeen ja peremees püüavad koos elada, ja veelgi hiljem, kui patogeen ja peremees on omavahel „kokku leppinud“, tuleb aeg, kui see sama patogeen kaitseb peremeest, mida me kutsume naturaalseks immuunsuseks.

Paljud juhtumid inimkonna ajaloost kinnitavad seda fakti. Must Surm (1346-1353), kes tappis keskajal miljoneid võib olla üheks näiteks: esimene faas kestis umbes 2-3 aastat ja tappis miljoneid. Teine faas oli pehmem etapp, kui inimesed jäid haigeks, raskelt haigeks, kuid võisid ellu jääda. Viimane faas oli epideemia lõpp: mitte patogeeni kadumise tõttu, vaid kuna peremehe ja patogeeni vahel oli leping sõlmitud, mõlemad nõustusid koos elama. Kuhu Musta Surma patogeen läks: käärsoole floorasse! See asub flooras, muutes inimese naturaalselt immuunseks Musta Surma vastu, mis ei tulnud kunagi tagasi ja ei tule tagasi enne, kui mõni psühhopaat selle delikaatse tasakaalu lõhub.

Kui keegi vaataks enamike inimkonda laastanud haiguste statistikat, on sama muster püsiv: kõrge patogeensus ja kõrge surmajuhtumite arv alguses, seejärel adaptsioon ning lõpuks naturaalne omandatud immuunsus, kui pisik on leidnud oma nišši käärsooles (võib esineda veel üksikuid juhtumeid, aga need on pragmaatiliselt ja statistiliselt ebaolulised).

Biljonid tüved: bakteriaalsed, viiruslikud, seened, mis on meie käärsooles, mida me nimetame flooraks, on kõik jäänukid sajatuhandeaastasest patogeenide ja nakkuste väljakutsest. See floora on pidevas muutumises, kuna inimene seisab igapäevaselt silmitsi uute patogeenidega (bakterid, seened, viirused) ja püsiva agressiooniga inimese tehtud kemikaalide ja toksiliste ainete poolt.

Need latentsed enterobakteid või enteroviirused osalevad naturaalses immuunsuses ja kaitsevad peremeest, kuni ei ole re-aktiveeritud naturaalse tasakaalu tugeva häirumise tõttu. Heaks näiteks on lastehalvatuse viirus: 99% maailma populatsioonist on sellele tüvele immuunne. Inimese flooras on 10E14 (kümme tuhat miljardit) tüve meid kaitsmas: tuhande aasta evolutsiooni tulemus. Need kõik kaitsevad meid, ja igal elusolendil on oma floora, mis on täieõiguslik osa selle naturaalsest immuunsusest.

Näiteks, kui laborihiirelt eemaldada floora (antibiootikumide või kiiritusega), kaotavad nad 100% oma immuunsusest. Kui samadele hiirtele siirata tagasi ainult „head tüved“, ei jää nad ellu. Kui hiirtele siiratakse tagasi vaid „pahad tüved“, surevad nad samuti. Need hiired saavad oma immuunsuse tagasi ainult 50%-50% erinevate „sõbralike ja mittesõbralike“ tüvede siirdamisega.

3:-Valu ja leevenduse rajad.

Inimese tuletõrjebrigaad.

Võtame näitena olukorra, kui su maja põleb. Sündmuste ahel on lihtne: 1) Suits ja kuumus ajab su üles. 2) Sa helistad 112, mis suunab kõne lähimale tuletõrjebrigaadile. 3) See brigaad kiirustab sinu maja juurde ja kustutab (loodetavasti) tulekahju. 4) Kui kõik on läbi, pead sa parandama kahjud. AGA, kui sa ei tunne suitsu või tunneta kuuma, põleb maja maha. Kui 112 ei vasta, maja põleb. Kui telefoniside 112 ja tuletõrjebrigaadi vahel ei tööta, maja põleb. Kui tuletõrjeautod pole stardiks valmis, piisava veega, maja põleb. Kui ükski neist elementidest ei tööta täielikult koordineeritult, on maja läinud!

Siin on näha, mis juhtub, kui sa jääd haigeks (vaata joonist).

Käärsool on terve keha täpne pilt. Igal millimeetril käärsoolest on homoloogne punkt mõnes kehaosas. Näiteks, ülenev käärsool vastab peale ja torsole, ristikäärsool maole, kopsudele ja kõhu ülemisele osale, alanev käärsool kõhu alaosale, neerudele, uro-genitaalidele (kaasa-arvatud rind) ja mõnedele hormonaalsetele süsteemidele. Maksa fleksuuris asub ka süda, ja on teaduslikult tõestatud (juba alates 1990), et mõned südamehaiguse alged on selles käärsoole osas.

Krooniline kõhukinnisus (eriti kõrgemas vanuses) mõjutab alanevat käärsoolt, mille tagajärjeks on tõsine risk eesnäärme vähiks (meestel) või rinna- või emakakaelavähiks naistel. Kõhukinnisus hoiab selles käärsoole osas toksilisi molekule ja patogeene, mis võivad läbi limaskesta translokeeruda kogu kehasse ja mõjutavad sama homoloogi piirkonda.

Käärsool koosneb kahest limaskesta kihist, primaarne, mis on siiani halvasti tuntud, ja sekundaarne, kus on Peyeri naastud. Nende Peyeri naastude esmane funktsioon on toota B-rakke ja antikehasid. Nende kahe limaskesta peal on tihe bakterite, viiruste, seente kiht, mida me nimetame käärsoole flooraks.

Oletame, et keegi saab kopsu infektsiooni. Pildil on näha kopsud ja sellele vastav osa ristikäärsooles. Mis juhtub esimesena on palavik ja valu: seda valu tunneb aju (keha 112). Need teated on vahendatud tänu endokriinsüsteemile, hormoonidele, neuro-transmitteritele. Aju saadab ristikäärsoolde sõnumi, sõnum jõuab käärsoole piirkonda, mis vastab kopsu alale, kus on infektsioon. „Häire“ teade jõuab haigele kopsuosale vastava piirkonna Peyeri naastudele. Need Peyeri naastud hakkavad tootma spetsiifilisi antigeene, spetsiifilisi B-rakke ja teisi antikehasid nagu IgA, IgM, mis vabastatakse vereringesse ja lümfisüsteemi. Need antikehad, B-rakud ja teised immunoloogilised komponendid transporditakse kopsu haigesse piirkonda ja leevenduse protsess algab.

Mida me sellest õpime?

Kui kopsu-aju ühendus ei tööta täiuslikult, on häireteade nõrk või olematu. Seda on näha alkoholi või ravimite probleemidega inimestel ja inimestel, kes eelistavad toetuda valuvaigistile: paranemise protsess hilineb. Kui käärsoole floora ja limaskest ei ole korras, ei tee Peyeri naastud korralikku tööd: antikehasid, IgA ja IgM toodetakse liiga väikeses koguses ja need on väiksema efektiivsusega.

Kõik see tähendab, et korralik tervis, korralik võime haigusega hakkama saada, vajab puhast pead, tervet floorat ja tervislikku eluviisi. Seepärast suudab keha ennast ise tervendada.

See ei tähenda, et inimene ei vaja mingit meditsiini, aga tegelikult on tervishoiutöötajatel pakkuda kortisoon, valuvaigistid ja antibiootikumid. Kortisoon ja valuvaigistid kustutavad teate haigest piirkonnast ajusse, antibiootikumid kahjustavad floorat, mis on peamine antikehade ning IgA ja IgM-i tootja. Seega, inimene võib olla sümptomite vaba, kuid kindlasti mitte paranenud. Paranemine toimub palju aeglasemalt kui peaks, kui üldse, ja keha võib lülituda ajutiselt haiguselt kroonilise haiguse faasi.

4:- Tervis ja evolutsioon.

Mida me võime sellest õppida, on see, et meditsiin, nagu me seda teame, on seismas silmitsi julma revolutsiooniga. Meditsiini alles mõtlen ma haigustest arusaamist. Vana lugu sellest, kuidas pisik nakatab peremeest, on asendatud realistlikuma teooriaga „miljööst“, mis laseb pisiku sisse ja soodustab selle kasvu. Nakatumise ja epideemia dogma on asendatud mõistega haiguspuhangud. Uskumus, et naaber nakatab sind on asendatud reaalsusega, et sina üksi vastutad oma tervise eest. Pahad, pea kriminaalsed patogeenid on tegelikult mikroorganismid, kellel oli halb õnn olla vales kohas valel ajal.

Mikrobioloogia, elektroonika ja 3D robotlõikus ei ole meditsiin, isegi kui nad on teaduse „areng“, need on lihtsalt hea tehnoloogia, aga mitte meditsiiniline teadus.

Teadus on mõistmine. Meditsiinil on veel pikk tee minna, enne kui seda saab nimetada tõeliseks „Teaduseks“. Nii kaua on Meditsiin suur äri ja iga minimaalse pragmaatilisusega inimene nõustuks, et „Suure ravimitööstuse“ huvi ei ole saavutada tervet inimkonda, isegi kui nad väidavad, et nende eesmärgiks on „haigustevaba“ maailm. Selline utoopia on naeruväärne. Moodsa meditsiini imed ei ole mingid imed: hügieen ja toitumine tegid seda, inimkonna päästjad on farmerid, kalamehed, koristajad ja mehed, kes töötavad linna kanalisatsioonis.

Las homne meditsiiniline maailm mõistab seda.

Yves Delatte kasutatud kirjandus:

1:-Pour la Science, Pasteur Institute, Treatment of Lung Infections 09/1986.

2:-Understanding the immune system: How it works, US Department of Health, NIH Publication No 03- 5423 September 2003.

3:-Cunningham-Rundles, C.Autoimmune manifestations in Commun Variable Immunodeficiency, Journal of Clinical Immunology1-29-09.

4:-Virgin, H.W. The Virome in Mammalian Physiology and Disease. Cell 157, 142-150 (2014)

5:-Sender, R.Fuchs, S & Milo,R : Revisited estimates for the number of human and bacterial cells in the body. PLOS Biology, 14(6), e1002533 (2016)

6:-Drasar & Hill: Human Intestinal Flora (1974).

7:-Dr. Norman W. Walker: Colon Health (1995)

8:-Martin J. Walker: Dirty Medicine: Science, big business and the assault on natural health care. (pages 469-489). Slingshot Publication 1993